Suhtlusõpetus lasteaeda ja algkooli

Olin just lõpetanud raamatu „Palle üksinda maailmas“ ettelugemise. Küsisin viieaastaselt poisilt, kes mind kuulanud oli: „Üksinda ilmas elada oleks päris kole, eks?“ Ootasin, et poiss noogutaks nõusolevalt. Tema lõi hooletult käega: „Kui arvuti alles jääks, siis poleks mul maailmas mitte kedagi teist vaja!“

Olin pahviks löödud. Mitte kedagi?! Kas raamatu-Palle (Jens Sigsgaardi raamat ilmus Taanis 1942 ja selle tõlke esimene trükk Eestis 1959) sünnist möödunud aja jooksul on inimene oma olemuselt täiesti muutunud?

Poisi ema lohutas: tänapäeval on lapsepõlve raske ette kujutada ilma arvuti ja muude tehnoloogiavidinateta. Viimased paarkümmend aastat igapäevase arvutikasutajana  teadsin seda minagi, kuid ikkagi jäid lapse sõnad kummitama.

Tollest ettelugemisest on möödunud mõni aasta. Nüüd muretseb poisi emagi. Poissi on raske vestluskaaslaseks saada, ta lööb käega: „Ei viitsi rääkida!“ või vastab paari lühilausega, soovides iga vaba minutit veeta arvutimängudega ja eelistades arvutit sõpradele. Esialgu on abi vanemate seatud rangetest arvutiaja piirangutest, kuid mis edasi?

Arvutiõpe ja koguni programmeerimine on jõudnud meil Eestis algklassidesse ning isegi lasteaeda. Tunneme uhkust, et oleme suutnud olla tehnoloogia edendamises erakordselt tubli riik. Tahame, et meie laste kaudu jääks see tublidus püsima. Kuid järjest enam tundub, et suudame olla tublid millegi arvelt, midagi olulist kaotades. Arvutimaailma arenguga kaasnenud lugematud internetiohud pole juba ammu tundmatud, eelkirjeldatud arvutisõltuvusega või selle erinevate variantidega puututakse kokku üha enamates peredes. Lühilauseid edendav arvutisuhtlus kaotab pikema jutu oskuse ka suulisest suhtlusest. Emad-isad kurdavad, et arvutid „röövivad“ lapsi ja vaatamata soovile ning pingutustele ei suuda vanemad arendada oma järeltulijates seda, mis teeb inimesest inimese – suhtlemisoskust. Kõikide muude ettenähtud ainete ja tegevuste rohkuse tõttu kurdavad sama nii kooli- kui ka lasteaiaõpetajad.

Ammu enne tormilise arvutiajastu algust ilmunud raamatus „Kõik, mis ma tegelikult teadma pean, omandasin ma lasteaias“ (ingl k 1986, eesti k 2001) kirjutab Robert Fulghum, et tegelikult ei tule (elu)tarkus  lõpuklassi mäetipus, vaid palju varem. Ta nimetab olulisena muu hulgas järgmisi teadmisi: jaga kõike, mängi ausat mängu; ära löö teisi; korista enda järelt; kui oled kellelegi haiget teinud, siis palu andeks; kui  lähed välja maailma, siis ole liikluses ettevaatlik, hoia kellegi käest kinni ja hoidke üksteise lähedale; usu imedesse...

Paraku oleme need tõed toonud märkamatult ohvriks majanduse ja tehnoloogia progressile ning tahtlikult või tahtmatult unustanud. Eestis ja/või mujal maailmas lausa igapäevaseks muutunud suhtlusskandaale ja/või üha enam infosõdadeks muutuvaid sõdu jälgides tuleb tunnistada, et enamik neist on saanud võimalikuks seetõttu, et inimsuhtluse lihtsaid tõdesid pole väärtustatud ega järgitud.

Suhtlusõpetus, inimeseks olemise alused, mida ärikeeles võime nimetada ka inimkapitali arendamiseks või investeeringuks inimkapitali, peaks kuuluma lasteaia- ja algklassiprogrammi, selle rahastamine  aga olema üldriiklik ülesanne. Tubli tehnoloogiariik Eesti võib saada eeskujuks ka inimkapitali arendamises, kuigi edusammud selles ei pruugi tulla üleöö.

Artikkel ilmub Tallinna Kaubamaja, Danske Banki, Saku Õlletehase, Mootor Grupi, EMT ja Elioni ning Äripäeva arvamuskonkursi Edukas Eesti raames.